Iga kord kui midagi juhtub Möku ajaloos esmakordselt, on sellel põhjust pikemalt peatuda. Sest on vähe asju, mida Mökus ei ole juhtunud. Seekordne tegemata asjade listist maha tõmmatud rida puudutab õlut.
Meil pole kunagi julgenud tuua kraani ühtki barley wine‘i. Meil on vaadis olnud päris kurje humalapomme ja intensiivseid imperial stout‘e, aga barley wine kategooriasse pole me julgenud minna, sest see stiil väljub kohati igasugustest raamidest, mida me oleme harjunud õlleks nimetama. Nagu nimigi tõlkes ütleb – odravein.
Lihtsalt öeldes on barley wine on põhimõtteliselt õllestiil, milles kõik maitsed on tugevalt kontsentreeritud – kõike on palju rohkem. Kaasa arvatud alkoholisisaldust, sest ilma selleta poleks intensiivseid maitseid. Ilmselt kõige parem on barley wine‘i võrrelda Belgia tripel‘ite ja quadrupel‘itega. Selliseid asju vaati üldiselt ei panda, kuna mis mõte on toppida suurtess konteineritesse midagi, millest enamik inimesi ennast ohutusse kaugusesse hoiab.
Meil on nüüd üks barley wine vaadis. See on tehtud limiteeritud kogustes De Molen’i poolt ja kannab nime Rythm&Blues. See on stiililt Ameerika barley wine ja ta on veetnud omajagu aega keldris burboonivaadis küpsedes. Barley wine‘i stiilile omaselt ei proovi De Molen Rythm&Blues’i maitses midagi peita – alates viskinootidest kuni alkoholisisalduseni on kõik varjamatult tunda.
Kogus, mille kaupa me seda müüme on 0.25 l, kuna barley wine ja pindised klaasid ei sobi hästi kokku 🙂 Ja pole vajagi.
Muide selline kogus on samuti asi, mida me veel õlle puhul teinud pole. Näe, see oligi see teine asi, mis täna nimekirjast maha sai kriipsutatud ja päev pole isegi veel läbi.