Kõigi nende erinevate IPA’de vahele otsustasime võtta vahepeal õllenohikute tarvis ka ühe puhastverd sakslase, kuna Saksa õlu on auväärt asi ja ka kogu meie kohalik õllendus kipub üsna sakslaste nägu olema. Kui me esimese Weissenoheri Brewdog’i kõrvale külmkappi panime, tundus korraks nagu oleks viiendat tundi väldanud korterjoomingule sisenenud tagasihoidlik kulunud ülikonnas portfelliga noormees. Teretas viisakalt, istus vabale kohale ukse kõrvale, asetas portfelli taburetiga ühele joonele ja vaikis virilalt naeratades. Tema nimi oli Bonifatius Dunkel. Aga ümbritsejaid eriti ei huvitanud.
Dunkel sellepärast, et tegu tumeda weissbier‘iga ja Bonifatius sellpärast, et … … polegi täpselt teada, mispärast. Ilmselt kõlas see Weissenoheri tehase pundile piisavalt kloostrilikult.
Bonifatius Dunkel’is on siiski – nagu tihti sellistes äraeksinud indiviidides – peidus rohkem kui alguses paistab. See on üks Saksa õlu, nii nagu üks Saksa õlu olema peab. Kõik on mõnusasti paigas, mitte millegagi ei ole üle pakutud ja kõik toimib. Kui sulle istub Valmiermuizha, siis istub sulle ka ilmselt see Weissenoheri Dunkel, sest ka Valmiermuizha juured on sügaval Saksa õllenduses. (Valmiermuizha, muide, tahtis oma ekspordiks mineva õlle mingil ajal isegi Walmarshof‘iks muuta, aga nad veendi siinsama Möku baarileti taga ümber.)
Maredsous 8 on pesueht Belgia kloostriõlu. Muide algselt pruuliti Bruin‘i ainult jõuluõllena, aga mõne sajandi jooksul leidis see oma teenitud koha teiste Belgia õllede hulgas. Mälu järgi meenutab see üsna palju Corsendonk Pater’it, mis oli auväärsel kohal õllenohikute menüü algkoosseisus. Mõlemad on pehmed, karamellised, puuviljased, põrgulikult head ja stiilipuhtad nagu Hercule Poirot oma parimatel päevadel.
Kogu jutu uba on selles, et tutvust tuleks tingimata teha nii Weissenoheriga kui Maredsous’iga, sest kuna kui nad poleks head, siis nad poleks meie menüüs 🙂