To: raamatupidaja@moku.ee; eestseisus@moku.ee
Subject: Hiljutise komandeeringu tegevusaruanne ja tulemused
—–
Kui hää tuttav Mart mulle umbes pool aastat tagasi vihjas, et Mikkeller on taas Kopenhaagenis paaripäevast õllefestivali kokku ajamas, siis läks umbes 15 minutit kui ma netist paar passi olin ära ostnud. Minut sellest kulus mõtlemisele, kuidas õllefestivali külastamise vajadust abikaasale piisavalt pakilisena kirjeldada ja ülejäänud neliteist sellele, et tuima järjekindlusega uuendada brauseriaknas Taani hääldamatu nimega piletimüügilehte. Selle lehe kaitseks olgu muidagi ette rutates öeldud, et kõik Taani nimed ja sõnad osutusid kohal olles hääldamatuteks.
Kuus kuud hiljem võttis Kopenhaagen meid laisalt, aga viisakalt lennujaamas vastu – hämmastavalt madal ja rahulik linn. Umbes nagu oleks keegi nelikümmend Viljandit üksteise kõrvale ladunud. Tegime mõttelisse to-do listi esimese märkme – kusagil siin peab olema city või vähemalt mingi koht, mis on metropoli nägu ja me püüame õhtul sinnakanti kõrtsudesse orienteeruda.
Esmalt oli aga tarvis jõuda esimesele Copenhagen Beer Celebration’i ametlikule õllesessioonile. Vaatasime hääldamatu nimega peatusi rongiplaanil, mõõtsime kaugusi linnulennult ja hakkasime peale põgusat logistilist analüüsi jala astuma. Umbes kuus Viljandit hiljem olime Google Maps’i andmetel alles poolel teel ja kaalusime paari vähem lukustatud jalgratta laenamist. Kahjuks jäi meie moraalne pool peale ja kõndisime veel seitse Viljandit, jõudes esimesele sessionile umbes kolmetunnise hilinemisega.
Kohale jõudmisest andis esimesena märku üks mees, kes hädise undamise saatel uksest välja pargini jooksis, üle traataia hüppas ja esimese puu alla sügava ohke najal põie tühjaks lasi. Päev tõotas tulla põnev.
Copenhagen Beer Celebration toimus suures spordisaalis, mida oli viimati plaanitud remontida seitsemkümnendatel, aga nähtavasti oli ka siis sellest plaanist loobutud. Piki seina ääri olid laotud lauad, millede taga olid kogu saalis 30 mikropruulikoda Skandinaaviast, mujalt Euroopast, USA’st, Uus-Meremaalt ja kõikvõimalikest kohtadest. Ainult need, kes õllepruulimisse kui kunstivormi suhtuvad.
Igal kohale tulnud pruulikojal oli ees kolm kraani kolme erineva õllega. Mõistsime, miks pihku antud klaasi mõõduks oli umbes 5-6 cl ja seisime esimesse sappa.
Ilmselt oli sellel, miks me kolm tundi hiljem pisut väsinud olime, mitu erinevat põhjust. Esiteks see, et sabad ei toiminud hästi – õlut valati klaasidesse nii kiiresti, et ei jõudnud veel keskenduda ootamisele, kui jälle oli sinu kord. Järjekorrad peaks normaalsel juhul toimima pidurdusmehhanismina. Teiseks, kõik esindatud õlled olid neetult head. Kolmandaks, ilmselt oleks olnud kaval vaadata entsoklüpeediast järgi, et see konkreetne õlleüritus (rääkimata seda ümbritsevast riigist) ei olnud märganud Euroopa ühisrahaga liituda ja see, et kogu esimest sessiooni mitte tühja kõhu peale sooritada, oleks nõudnud Taani kroonide olemasolu.
Orienteerusime jala nelja Viljandi jagu lõuna suunas kesklinna suunas ja ühinesime ühe teise Eesti õllepruulijate pundiga, kes ka oma esimest sessiooni lõpetasid. Jõime paar keskpärast Taani kohalikku alternatiivõlut ning kirusime sportlikus mõttes paar tundi Sakut ja A Le Coq’i.
Järgmisel hommikul ootas meid uus sessioon ja uued 90 õlut. Kaalusime hommikusöögi ajal, kas kõigile kolmele sessioonile pilet osta, polnud ehk liiga optimistlik samm, aga leidsime peale mõneminutilist enesessevaatamist, et pigem siiski mitte. Kõndisime – nüüd juba puhtast masohismist – uuesti kolmteist Viljandit jala CBC toimumiskohta.
Paaritunnise hilinemisega kohale jõudes öeldi meile Eesti pundi poolt, kes juba uste avamise aegu kohal olid, et tänane superhitt Dark Lord sai just vaatidest otsa. Ma polnud päris kindel, millega on tegemist, aga möönsin, et ma ei ootakski, et selline kurjakuulutav isik oleks nõus kahte Eesti tüüpi igavesti ootama.
Alustasime saali läbimist seekord vastupäeva ja tegime nii palju ringe kui jõudsime, kontrollides sealhulgas, ega need paar õlut, mis ka eile olid olemas olnud, pole halvaks läinud. Midagi ilmselt oli natuke hapuks läinud küll, kuna neli tundi hiljem oli olemine kuidagi raske ja mõte jooksis aeglaselt. Läksime lähedalasuvasse hääldamatu nimega kohvikusse ravitoimelisi espressosid jooma. Hiljem tulid sinna ka Põhjala tüübid, kes olid veetnud päeva suures osas barley wine‘de seltsis. Rääkisime tunnike pärmidest, kirusime spordi mõttes Sakut ja A Le Coq’i ja läksime kolmandale sessioonile.
Uued 90 õlut. Kolmas ja viimane set.
Tegime sikksakke, et mitte rutiini langeda. Keskendusime vaheldusmisi hapudele lambic‘utele ja vaadis laagerdunud stout‘idele. Kolm tundi hiljem oli aeg möönda, et see ei pruukinud olla kõige targem vaheldusmuster, aga tuju oli vähemasti ülev. Otsustasime võtta kohe otsa mõlema Mikkelleri baari külastuse, kuna meil olid neile suured ootused. Ja pealegi hakkas tunduma, et pole juba tükk aega õlut saanud.
Ilma liialdamata umbes kaheksateist Viljandit mööda ühte ja sama hääldamatu nimega tänavat jalutades jõudsime lõpuks Mikkeller & Friends’i kohale. Peamiselt seisukohtadega kõrts, söögiks ühte tüüpi krõpsud, hunnik inimesi, kes kõik näisid väga heast õllest lugu pidavat. Kahtlaselt tuttav olukord.
Mikkeller & Friends oli muidugi veel julgema lähenemisega kui üks Tartu kõrts, mida ma tean. Kraane oli meie kaheksa asemel ca nelikümmend, sisustus sisuliselt olematu ja püüdlikult mittemidagiütlev, muusikat ei olnud üldse. Muide, seda viimast märkasime alles väljumisel. Tegime igatahes paar IPA’t ja võtsime kursi Mikkelleri põhilise baari suunas. Ei julgenudki vaadata kui palju Viljandeid sinna maad on.
See baar oli minu tagasihoidlikul hinnangul juba üsna Mökuga sama nägu. Väike, pigem hämaram, inimesi puupüsti täis, tänaval elu kees. Suutsime letiäärsest tellimispusast välja võidelda paar Nelson Sauvignon’i nimelist õlut, jõime need ära ja läksime hotelli tagasi peale 53 läbimaitstud õlut ja minu meelest ligi 894 kõnnitud kilomeetrit. Kui üldse on asju, mille eest anda inimeste Foursquare’i vimpleid, siis see.
Järgmisel päeval koju lennates võtsime kogu ürituse kokku alljärgnevalt:
- Leidsime 67 õlut, mida tahaks kohe Mökusse tuua ja 2 mida mingil juhul ei tahaks enam juua. Esimeste osas puudub hetkel igasugune selgus, kuidas nad meile võiks jõudma hakata, viimase kahega on tegevusplaan kristalselt selge.
- Kiitsime heaks mõlemad Mikkelleri baarid.
- Saime mõlemast kokku 12 head mõtet, kuidas Mökut pööraselt paremaks muuta.
- Ei joonud kogu aja jooksul mitte ühtegi Carlsbergi.
- Ühtegi kõrgemat maja Kopenhaagenis ei tuvastanud.