Möku õllenohikute selle nädala jututeema number üks on Dogma. Kui sa oled üks neist, siis sa juba tead, millega tegu. Teistele aga siinkohal väike ringvaade.
Dogma tuleb – nagu paljud teisedki head asjad elus – Aberdeenist, Brewdogi õlletehasest. Seekord on sealsed pruulimeistrid pannud edukalt vastu kiusatusele teha järjekordne superhumalane IPA. Selle asemel on Dogma nime all segatud kokku kümmet eri sorti linnased ja kanarbikumesi. Tulemuseks on tumedast tumedam “scotch ale“.
Dogma on õlu, mille sarnast sa ootaksid Belglastelt, aga mitte Briti saartelt. Ja Dogma võidab suurt osa Belgia kloostripruulikodasid nende endi mängus. Tume, magus, selge mee maiguga ja ajalugu täis.
Iga kord kui ma ühe Dogma välja valan kujutan ette, et selline ale võis käes olla mõnel tahumatul tüübil rahva hulgast, kes vaatas, kuidas timukas Mary Stewarti pea maha raiumiseks kolm korda kirvest pidi langetama. Ilmselt millegi sarnasega võis end turgutada John Napier, mis viis ta lõpuks logaritmi avastamiseni. Sellist tihedat scotch ale‘i võis oma kohalikust pubist tellida James Watt peale aurumootori täiustamise seltsis veedetud rasket päeva. Ja nüüd joon seda mina – mõtlen ma alati sinna lõppu – kuuludes teenitult sellesse tagasihoidlikku ritta.
Peamine põhjus, miks sa aga Dogmat jooma peaksid on see, et Dogma on põrgulikult hea. Mitte “huvitav valik” või “põnev näha kuidas on proovitud…” või “maitse asi”. Ei –
Dogma. on. lihtsalt. põrgulikult. hea.