Maikuu esimesel nädalavahetusel toimus neljandat korda Tallinn Craft Beer Weekend – õllesõprade suurpidustus kuhu tulevad kokku meistrid pruulikodadest ümber maailma, et oma põnevamaid märjukesi janustele fännidele tutvustada. Nagu ka kahel eelneval aastal oli ka seekord Möku delegatsioon valmis särasilmselt sukelduma sellesse joovastavasse õllemerre, mis kaheks päevaks Kultuurikatla üle ujutanud oli.
Olime vaevalt pärastlõunal Tallinnasse saabunud ja sammud Põhjala poe poole käepaelte järele seadnud, kui juba märkasime linnapildis midagi, mis näole muige manas – tavaliselt ehk natukene hipsterlusele kalduv Telliskivi oli juba mitu tundi enne festivaliuste avamist täidetud heatujuliste õlleentusiastidega kodust ja võõrsilt, kes sooja kevadise päikese käes kas keha kinnitasid või väikestviisi esimeste õlledega õhtuks sooja tegid. Nii palju habemeid! Nii palju nahkjakke! Õhus oli elektrit. Järgisime nende head eeskuju ning peale kiiret piletivahetust ja rämpstoiduampsu (shoutout Burger Box) seadsimegi juba samme mere, Kultuurikatla & saatuse poole.
Paari vana möku (tsau Liis ja Keiu) tungival soovitusel põikasime tee peal läbi ka Oast ja Humalast, 
peadpööritavalt suure valikuga õlle- ja kohvipoest, mille kahekümnest õllekraanist ühes oli parasjagu peidus ka üks meie kadunud vanadest sõpradest – Omnipollo Bianca Mango Lassi Gose. Suutmata sellist võimalust ignoreerida ja vaatamata eelseisvale õllemaratonile ostsime kumbki väikese klaasi ning pidime tunnistama, et tegemist on endiselt ühe sensatsiooniliselt hea keelekastega. Seejärel surusime käed igaks juhuks sügavale taskusse, suunasime pilgud riiulitelt eemale ja jätkasime ruttu-ruttu oma teekonda TCBW suunas, sest sellises sadade superõlledega varustatud lokaalis pole just kuigi raske minetada igasugune jäänuk nii oma aja- kui ka rahatajust. Jõudsime oma sihtpunkti ca pooltunnike enne uste avamist, mis oli üpriski õnnelik ajastus, sest selleks ajaks kui kell kukkus 17:00 oli järjekord juba pooleldi majale ringi peale tegemas. Nüüd jäi üle ainult oodata.
Ja siis see juhtus. Uksed avati ning see metsikult pikk inimussike, millest me nüüdseks vaid üks mikroskoopiline osa olime, hakkas end heatujuliselt õlleklaaside ja seejärel -kraanide suunas võdistama. Tundelt meenutas see sisenemisrongkäik rohkem ühte suurt rõõmsat lõpusirgel palverännakut kui järjekorda, sest puudus absoluutselt igasugune närvilisus või niisama nügimine-trügimine, mis tavaliselt ikka nõnda pikkade sabadega kaasas käima kipuvad.
Sees ootasid oma õlledega meid 43 erinevat pruulikoda 16 erinevast riigist. Vaate oli Tallinnasse seekord lennutatud näiteks nii Hiinast, Ameerikast, Itaaliast, Katalooniast, Norrast, Poolast, Venemaalt, Hollandist kui ka Saksamaalt. Muidugi oli kohal ka Eesti pruulikodade raskekahurvägi eesotsas Põhjala ja Pühastega. Ehkki meid ümbritsev seltskond oli vähemalt sama kirev, kahvatus kõik selle metsiku õllevaliku kõrval, mis meile nüüd avanes. Kõik arhetüübid olid esindatud, jumalikult puuviljastest berlineritest süngete-süngete naftatekstuuriga stoutideni välja. Ja muidugi oli IPAsid. Ja double IPAsid. Ja triple IPAsid. Nii palju IPAsid.
Nii ülemist kui alumist saali tiirutades pidime iga paari pruulikoja tagant väikese pausi tegema, sest korduvalt saime mekkida midagi niivõrd uut ja põnevat, et pidime hetkeliselt oma eelneva elu, maitsemeele ja prioriteetide üle järgi mõtlema. Kuulasime huviga ka seda mis pruulmeistritel oma õllede ja meetodite kohta öelda oli ning üritasime Tuulile tema üle-eelmise aasta lemmikut Lervigu poissi leida, keda kahjuks see aasta polnud. 
Tänavuse teenindaja-medali pälvis meie poolt Boneyard Beer (USA), kelle kraane kontrollis meie hinnangul kindlasti üks maailma kõige soojema naeratuse ja muhedama jutuga onudest. Jooksvalt tegime ka palju-palju märkmeid, joonistasime õllede kõrvale südameid, naerunägusid, tärne, tähti ning utsitasime üksteise sisemist sõnasepp-õllekriitikut julgelt tagant. Rahvast oli metsikult ning iga viimne kui festivaliala nurk oli terve päeva vältel pakatamas õllemesilaste rõõmsast muljetamissuminast ja -naerust.
Statistikahuvilisel lugejal on ehk põnev teada saada, et esimesel päeval oli külastajatele kättesaadaval 171 erinevat õlut, millest meie jõudsime kahe peale ära proovida 79. Nendest õlledest meeldisid vähemalt ühele meist 59 tükki. Proovitud õlledest meile kummalegi ei meeldinud 20. Kui 2016 aasta TCBW Möku delegatsiooni degustatsioonitempoks kujunes välja 2,85 õlut tunnis, siis tänavu näitas pudelikujuline spidomeeter meie tulemuseks 3,29 õlut tunnis. Ega me ei läinud sinna (ainult) nalja tegema. Kahe päeva peale kokku käis kraanidest läbi 339(!) erinevat õllekest aga paraku olid meie piletid seekord ainult ühepäevased. Fakt, millest me end absoluutselt häirida ei lasknud. 
Lisaks lugesime ühe pikema vetsujärjekorra ajal festivalikülastajate hulgast välja 52 habemega meest ja 28 habemeta meest, mis sisuliselt tähendas seda, et festivalil oli ühe habemega mehe kohta umbes pool habemeta meest. Nagu ühel õigel õllefestivalil peakski. Super.
Kohal oli ka mitu erinevat food trucki, mis kindlustasid tubli (ja üllatavalt kiire) kõhutäie igale huvilisele, kes vedelast leivast natukene vaheldust soovis. Võrreldes eelmise aastaga oli söömis-/suitsetamisala hulka suurem, valikut rohkem ja järjekorrad lühemad, mis oli üpris teretulnud üllatus, sest nõnda jäi veelgi rohkem aega õllejoomiseks. Üldsegi tuleb kiita kogu TCBW tiimi ja vabatahtlikke, sest festivalielamus oli organiseerituse koha pealt vahetu, stressivaba, optimaalselt ära lahendatud ja atmosfäär kogu päeva väga positiivne.
Meile tundus, et festivali populaarseimaks pruulikojaks nii eestlaste kui välismaalaste seas oli taaskord ka eelnevalt mainitud Omnipollo, sest sisuliselt avamisest kuni vaatide tühjenemiseni oli järjekord Rootsi meeste ja nende nektari juurde peaaegu terve saali pikkune. Seevastu meie meelest vist kõige veidrama sooritusega sai hakkama Poola pruulikoda Pracownia Piwa, sest kaasa võetud ja mekitud neljast õllest maitsesid kõik neli meie jaoks nagu vedel puss. Kerge virsikuhõnguga, ehk. Samas, mis seal ikka. Different strokes for different folks. Kulmu pani kergitama ka AF Brew (RUS) ja Pühaste koostööna sündinud Neodekadents – tugeva käsitööabsindi- ja ploomimaitsega Imperial Stout, mis reaalsuses meenutas lõhnalt rohkem Spartat (shoutout 4,45€), välimuselt seda Uruk-Hai glögi mida Sõrmuste Isandas orkid kääbikutele sisse jootsid ning maitselt midagi veel hoopis õudsamat. Märkimisväärsete lemmikute hulka seevastu (ja neid oli PALJU) kuulusid näiteks Andersoni (EST) Cucumberbatch (ei, mitte see näitleja), imeline gose sidruni ja kurgiga või Lindheim (NOR) oma uskumatult kireviljase Lords of Acidiga.
Oma õhtu lõpetasime traditsioonide kohaselt muidugi väikese baariralliga Tallinna vanalinnas, ehkki peale sellist maitsete- ja elamusterohket päeva oli rahulik lõpetuse-Alexander kuidagi erakordselt melanhoolse mekiga. Soojad naeratused ja musid püksi meie poolt ka baaridele Hell Hunt ja Koht, kus viimaste õllede kõrvale rahulikult päeva mõtted ilusaks kingipakiks kokku sidusime. Koduteel näppasime veel Statoilist Circle K-st kabanossi ja krõpsu, et õllenirvaana võiks saada täielik.
Vot! Ja nüüd tegelikult vist polegi enam muud, kui teha veel üks viimane suur kniks ja kummardus kogu TCBW tiimile ja Põhjala poistele, kes on taaskord ühe vapustavalt muheda festivali maha pidanud. Omalt poolt aga paneme kogetu ja õpitu tallele, kleebime koha peal kirja pandud mõtted märkmikku, nügime kõrgemaid jõude küünarnukiga ja hoiame edaspidi silmad-kõrvad lahti. Sest kes teab, nõnda võib ehk juba varsti mõni meie uutest lemmikutest ka Möku kraani (või külmkappi) ära eksida..
Alati Teiega,
Richard & Tuuli