Iga aasta üritame Magasini tänavalt (ja nüüd ka Telliskivist) natukene kaugemale piiluda ja uurida, kuidas mujal kah neid baare peetakse. Eelmine aasta jäi küll vahele, aga enne seda seiklesime näiteks Islandil (tõsi küll, selle reportaaži oleme teile veel võlgu). Islandi pakane meid ära ei hirmutanud, vastupidi tekitas hoopis suurema tahtmise oma silmaga näha, kuidas seal päris north of the wall see baaripidamine käib.
Veebruariks oli meil gloobuse ja Google’i abiga väljanuhitud, et maailma kõige põhjapoolsem baar asub Põhja-Jäämeres Svalbardi (eesti keeles Teravmägede) saarestikus. Võtsimegi selle enda uurimustöö sihtmärgiks ja otsustasime ka kõik teised teele ettejäävad baarid läbi kolada. Ilma külakostita minna tundus natuke niru, seega võtsime retkele kaasa umbes poolteist liitrit Spartat, mida reisi jooksul toredatele ettejuhtuvatele inimestele jagada plaanisime.
Meie teekond sai alguse Tallinna Sadama D-terminalist, kus autojärjekorras oodates meenus, et olime suures reisituhinas unustanud Spartad suupärasematesse pudelitesse villida. Kuna pealesõiduni tundus veel natukene aega olevat, siis otsustasime, et paar pudelit jõuame ümber valada küll.
Igaks juhuks me seda mökerdamist salongis ette võtma ei hakanud, sest ei julgenud riskida ülejäänud reisi spartahõngulises autos veeta. Kolisime enda labori kiirelt õue ja avasime pagassis oma eksprompt pruulikoja. See muidugi kohe pähe ei torganud, et meie tegevus võib väljapoole natukene kahtlane näida. Südamerahus lehtriga Spartat niristades kuulsime äkki, kuidas meie tagaolev auto akna alla laseb ja keegi sealt uudsihimulikult hõikab, et “Mis nõiaeliksiiri te õige villite seal?”.
Saime aru, et juba kodumaalt väljumatagi olime leidnud oma esimesed õnnelikud (?) ettejuhtuvad, kellega seda vägijooki jagada. Ots oli lahti tehtud ja esimene Sparta läkski julgele eesti paarikesele laevajärjekorras (tervitame!). Kes ütleb, et eestlased on tagasihoidlik rahvas, kes naljalt ise vestlust ei alusta, see pole alkoholiga D-terminali järjekorras seisnud.
Järgmine seiklus ootas meid Helsingis, kus pidime autoga rongi peale sõitma. Kui alguses sellisest võimalusest kuulsime, siis kõlas see ausalt öeldes natuke naljajutuna. Aga polnudki nali, täitsa päriselt kohe saigi autoga rongi peale veereda, umbes nagu boamao kõhtu oleks sõitnud. Nüüd ootas ees 14h rongisõitu. Ühe koha peal istudes oleks see kole pika ja üksluisena tundunud, aga soomlased on meie eelmise aasta aprillinalja (link) ammu tõeks teinud ja nende rongides ongi päriselt restorani-/baarivagunid. Ai kus tegi kadedaks! 14 tundi möödus kui linnulennul – imetlesime baarivaguni disaini, tagusime viski kõrvale kaarte ja kui asi uniseks kiskus, siis sai kupees nagu silgud pütis silma looja lasta. Armusime baarivagunisse ülepeakaela ära ja retke teise Sparta kinkisime toredale rongibaaridaamile.
Hommikul ärkasime juba sügaval Lapimaal, laadisime auto maha ja panime läbi lumetormi Tromso poole ajama. Pärast seitsmetunnist autosõitu olime esimeseks Norra õlleks nii valmis, kui üldse valmis olla sai. Giid oli meil endal kohe varnast võtta, sest Veikot võib lausa Tromso patrioodiks pidada. Alustasime lokaalide kaardistamist kinobaarist, kus Veiko omal ajal ühe filmifestivali raames vabatahtlik oli. Etteruttavalt võib öelda, et see kujunes ka meie kõigi lemmikuks kodubaariks, kust ikka iga õhtu läbi hüppasime. Ülesehituselt oli see nagu kino eesruum, kust ideepoolest võinuks lihtsalt kiirelt läbi tuhiseda ja saali jook kaasa haarata, aga huvitaval kombel ei mõjunud see lihtsalt “tuima esikuna”, vaid toimis täiesti edukalt ka iseeseisva baarina.
Õlut ostma minnes saime teada, et menüüd neil polegi ja tellida tuleb lihtsalt kas huupi näpuga näidates või baarmeniga pikemasse arutellu laskudes (introvertidele paras pähkel). Alguses pidasime seda selle baari eripäraks, kuid mida aeg edasi, seda rohkem avastasime, et menüüd polnud väga üheski Tromso lokaalis moes. Mis tähendas ka seda, et arve maksmine oli iga kord paras loto.
Peale kinobaari oli kere hele ja hakkasime otsima kohta, kus huvitava õlle kõrvale ka midagi näksida saaks. Sattusime ühte sadamaäärsesse pubisse, mis nägi välja nagu õllemuuseumi ja vanaaegse tarekese ristsugutis. Väikesest snäkist sai meie elu kõige suurem pitsa, mis meid veel mitu päeva hiljemgi näljast päästis. Õllegalerii väljapanekut uurides jõudsime ka kuulsate külastajate seinani. Tuli välja, et kunagi on ka 50Cent seda lokaali külastanud. Tundsime end kohe grammi võrra coolimalt (tegelikult tuleb tõdeda, et eks see üks üsna turistikas koht oli).
Õhtutund oli juba küll üsna hiline, aga pigistasime endast veel ühe baari külastamise välja. Võtsime ette Põhja-Norra kõige kuulsama rokibaari Blårock, mis on tänaseks juba 32 aastat tegutsenud ja kust pidi redditi sõnul linna kõige paremat burksi saama. See maitseelamus jäi meil aga kogemata, sest kõhud (ja seljakott) oli eelmise koha pitsast veel pungil. Baari pikka ajalugu oli tõesti igal sammul tunda – vana puumaja, läbi kolme korruse krigisevad trepid ja seinad täis kuulsuste postreid ja autogrammidega muusikainstrumente. Kui mingit kodumaist võrdlust otsida, siis kogu see kompott andis vana hea Zavoodi võnkeid. Tegime siin õhtu viimased õlled ja kõmpisime mööda Tromso künkaid koju, sest hommikul ootas juba ees varajane lend sügavale Põhja.
Hommikul ärkasime pahaaimamatult akende vilistamise peale. Mõtlesime, et mis see väike tuul ära ei ole, tulime ju ikkagi Põhja-Norra, siin peabki natuke kangem ilm olema. Õue astudes saime aga kohe omal nahal tunda, et tegu pole niisama põhjatuulega, vaid päris maru tormiga. Ilmaäpid hoiatasid ka igasugu üleujutuste ja “lendavate objektide” eest, aga meie reisielevust see oluliselt ei kahandanud. Ka teel lennujaama nähtud tuule käes kõikuvad valgusfoorid ei pannud meie häirekelli veel helisema.
Lennukile minek tahtis küll mütsi ja salli ära viia, aga olime kindlad, et kui meid lennule juba kupatatakse, siis eks me kohale ka jõuame. Üsna kohe peale õhkutõusu lajatas meid aga selline turbulents, et päris viimsepäevatunne tuli peale. Kaasreisijate karjatused ajasid vaid õli tulle ja täitsa ausalt, päris hirmus oli. Tegelikkuses kestis see trall ilmselt 15-20 minutit, aga sel hetkel tundus see igavikuna. Pärast turbulentsihoogu vaatasime üksteisele kaamete ent kergendunud nägudega otsa ja tundsime, et see läbielamine nõuab küll nüüd tähistamist. Tellisime lennukibaarist sümboolsed Cloudy IPAd ja hingasime kergendunult.
Umbes poolteist tundi peale rahulikku pilvede vahel kulgemist nägime aknast juba Svalbardi rannikujoont ja hakkasime vaikselt laudu kokku sättima, kui järsku kostis kõlaritest piloodi hääl, mis teatas, et täna me siiski Longyearbernis ei maandu, kuna sealse tormi tõttu on see liiga ohtlik. Kaasreisijate pettunud suminast kuulsime katkendeid, kuidas mõnele oli see juba kolmas järjestikkune ebaõnnestunud lend Svalbardi ja tõdesime, et me peaksime oma ühe korraga isegi õnnelikud olema. Ega muud meil üle ei jäänudki, kui vaim Tromso turbulentsiks taas valmis panna ja loota, et tagasilend läheb kergemalt. Omavahel öeldes võime öelda, et ei läinud, aga vähemalt maandusime ühes tükis 🙂 .
Adrekas laes Tromsosse maandudes tegime kiirelt plaanid ümber ja otsustasime väike värin hinges järgmine päev uuesti proovida. Uut eluvõimalust nautides läksime esialgu keha kinnitama ja sattusime eriti hea banaaniõlle otsa. Kuna meie esialgne reisikava oli nüüd natukene sassi löödud, siis otsustasime edasise õhtu pühendada ülejäänud Tromso baariskeene kaardistamisele.
Esmalt sattusime kohalikku Tiki baari, mille interjöör oli nii hästi tehtud, et juba maha istudes olime unustanud, et tegelikult oleme Norras ja akna taga möllab vihane torm.
Sealne rummimenüü oli nii muljetavaldav, et rummidegustiga alustamine oli kohustuslik. Iga sõõmu kõrvale käis ka spetsiaalne šokolaad, mis tegi meil olemise kohe eriti magusaks. Loomulikult ei saanud proovimata jätta ka nende Tiki-kokteile, mis olid peaaegu Kaarli pea suurused. Maitsesid hästi küll, aga reisi kõige parema koksi saime hoopiski otse selle baari all asuvast keldribaarist, mis meenutas meile kodustest kohtadest kõige rohkem Lokaal Pirogovi. Päris huvitav olukord, kus kaks baari pesitsevad sõna otses mõttes üksteise otsas ja samas on nii kardinaalselt erinevad. Kooseksisteerimise musternäide!
Kuna Tromso on siiski ülikoolilinn, siis tahtsime kindlasti ka kohalikus tudengibaaris ära käia. Kui me google’ist varem uurinud poleks, siis ilmselt oleks see koht meil ka külastamata jäänud, sest kogemata sinna sisse juba ei astuks.
Nimelt peidab see tagasihoidlik baar end suure neljakordse hoone teisel (või kolmandal, enam ei mäletagi) korrusel ja maja väljast paistab ka pigem lihtsalt suure büroohoonena. Baaris oli peale meie vaid üks noorteseltskond, seega saime töötajaga pikemalt lobisema jääda. Kuulsime, et kogu seda ettevõtmist veetakse tudengite poolt vabatahtlikult juba aastast 2000 ja palka saab ainult kokk, kes köögis burgereid ja friikaid meisterdab. Lisaks saime targemaks ka nende “rebaste ristimise” traditsioonidest, mis sarnanevad paljuski meile, aga kestavad peaaegu kuu aega jutti. Näiteks peavad nad kandma samu pükse/kombekaid terve ristimise aja ja nende pesemine on keelatud :S. Kahjuks pilte sellest baarist ei teinudki.
Õhtu lõpetasime kinobaaris, kus seekord näidati õlle kõrvale creepyt “Nosferatu” tummfilmi. Koju jalutades nägime aga midagi erakordset – Hard Rock Cafe elab tulevikus ja õlu voolab majja otse kaubikust! Vaadid on ikka nii 20. sajand..
Järgmine hommik algas juba hästi, sest hommikusöögilauas pakuti Norra pruuni juustu ja vahvleid. Allpool stiilinäide, kui ei suuda otsustada, millise kattega vahvlit tahaks.
Eilne torm küll mingeid vaibumise märke ei näidanud, aga teekonna lennujaama me siiski ette võtsime. Turbulentsist ei pääsenud me ka sel korral, aga vähemalt ei rabanud see meid nii ootamatult ja olime juba hüppekateks valmis. Kui tuli teade, et seekord proovime ikkagi maanduda, siis oleksime peaaegu teinud midagi sotsiaalselt aktsepteeritamatut – suurest õnnest ja kergendusest käsi kokku löönud.
Lennujaamas võttis meid vastu selle reisi (ja võib-olla ka kogu selle saare) kahtlemata kõige värvikam kuju. Kujutage ette bussijuhti, kes näeb välja nagu jõuluvana, räägib šoti aktsendiga, viskab nalja nagu stand-up koomik ja räägib sulle sõidu ajal kõige pöörasemaid seiku saare ajaloost. Lisaks tuli välja, et ta on saare teine kõige vanem elanik (aga toonitas, et saab hästi läbi ka #1 vanuriga). Meie arust oli ta kõige ägedam Svalbardi sisseviskaja/visiitkaart, seega oli no-brainer, et reisi kolmas Sparta läheb just talle.
Ööbisime linnast veidi kaugemal vanas söökaevurite majas. Jõudsime sinna umbes kella kolme paiku päeval ja õues oli puhta pime. Päike tõusis siin viimati eelmise aasta oktoobris – polaaröö oli täies hoos.
Hostelis korkisime lahti esimese õlle sel saarel, milleks oli kohaliku jääkaru õlu Isbjorn. Tõmbasime korraks hinge ja läksime ümbruskonda avastama. Kuna alla linna oli jalutada umbes 3 kilomeetrit, siis võtame nüüd selle aja ja räägime teile pisut selle saare hingeelust.
Svalbard on Norra alla kuuluv saarestik, mis asub Põhja-Jäämeres. Longyearbearn on selle kõige suurem asula, mis algupäraselt oli pisike söekaevurite küla, kus nüüdseks elab umbes 2500 elanikku, kellest pooled on norrakad ja ülejäänud kõik üle maailma siia kokku rännanud. Kuna siin on keelatud sünnitada, siis võib öelda, et ühtegi pärisasukat siin saarel polegi. Ühtlasi on siin keelatud ka surra. Siin elamiseks on vaid kaks reeglit – peab olema kindel elukoht ja peab saama ise endaga hakkama (majanduslikult/vaimselt/füüsiliselt).
Lisaks jagavad kohalikud elanikud seda saart umbes 250-ne jääkaruga, mis tähendab, et iga kord, kui asulast väljuda, siis on kohustuslik kanda relva. Meie ööbiskoht oli küll linna keskusest pisut eemal ja sinna kõndimiseks püssi vaja ei olnud, aga õhtuti koju jalutada oli ausalt öeldes natuke kõhe küll.
Esimese õhtu võtsime linna kaardistamiseks. Otsisime välja kõik baarid või baarilaadsed kohad ja suures plaanis võib öelda, et Longyearbyenis on üks peen baar ja üks “baar” baar, ülejäänud on pigem sellised mõnusad restoran-lokaalid. Peene baari nimi on “Karlsberger” (pole midagi pistmist selle kuulsa õllega) ja tuleb välja, et seal on maailma kõige suurem valik armanjakke, viskisid ja konjakeid (seda saime teada alles nüüd tagantjärgi). Tõesti panid sealsed riiulid ahhetama ja ohhetama ja mõnel otsustusvõimetumal reisiklaaslasel lausa silme eest virvendama.
Tallinna Möku sünnipäeval rääkis üks meie kõige pikaaegsem ja kindlasti kõige tekiilateadlikum püsikas Alex, et kui peaksime reisil kohtama 1942 Don Juliot, siis on kohustuslik seda korra elus proovida. Kui Kaarel seda pudelit baaririiulil märkas, siis lõid tal silmad särama ja ta teadis kohe mida teha. See oli tõepoolest kõige mahedam kange märjuke, mida me siiani proovinud oleme. Aitäh, Alex!
Kõige puhtamat baaritõugu oli pubi nimega “Svalbar”. Kuulsime, et seal pidavat töötama ka üks eestlane (!), keda me paraku oma silmaga ei näinud, küll aga nägime õhtuses baarimelus välkumas nii mõnegi ülemeeliku härra paljast taguotsa.
Õhtu lõpetasime lokaalis “Kroa”. Leti ääres istudes püüdis esmalt meie pilku Ukraina lipu tagant piiluv Lenini büst, mis tekitas meis palju küsimusi. Sõbrunesime kohaliku baarmeniga ja kuulsime tema käest, et kogu baar on ehitatud 50km kaugusel oleva venelaste naaberküla ühest mahalammutatud majast. Puidulaadungiga tuli kaasa ka “tasuta” Lenini büst.
Kuna Svalbardil puid ei kasva, siis on puit siin alati väga hinnas olnud. Näiteks palutakse pärast jõule kõigil linnaelanikel annetada oma imporditud kuusepuud kohalikule lasteaiale, et ehitada nendest “mets”, kuna paljude sealsete laste jaoks on see üks müstiline koht, mida nad on ainult telekast näinud.
Lisaks Leninile piilus meid baaririiulist ka üks eriti omanäoline Glenmorangie pudel. Tuleb välja, et tegu oli erakordse rariteediga – 1974. aasta Glenmorangie Pride´ga, mille 4cl maksis 360€. Safe to say, seda me ei proovinud (kui keegi teist kunagi peaks proovima, siis kirjutage meile ka, kuidas oli 😉 ).
Ilma maitseelamuseta me siit aga ei lahkunud, avastasime menüüd uurides, et siinne rahvas teeb Long Island Ice Tea’d munaga :O! Peame mainima, et algul olime väga umbusklikud, kuid lõpuks tuli tõdeda, et see maitses ootamatult hästi. Tänutäheks jätsime lahkele baarmenile endapoolse “maitseelamuse” – kinkisime ära neljanda Sparta.
Koduteel tuli isu tuisutopsideks ja nagu tellitult märkasime silmanurgast veel üht kutsuvat tulukest, mis osutus baariks, kus tuli enne sisenemist jalanõud ära võtta. Istutasime end koheselt leti äärde ja mis muud kui hakkasime jälle baarmeniga sõbrunema. Tuli välja, et ta oli algupäraselt pärit Harkivist ja enne siinses polaaröös elamist resideerus ta oma perega hoopiski Dubais. Saime teada, et siinsed ekstreemsed eluolud ei heiduta teda enam üldse peale seda, kui esimesel aastal oleks üks kohalik morsk äärepealt tema naise ära söönud ja ta ise juhtus just tol ööl jalgsi ja ilma relvata koju tulema, kui üle aastate oli taas üks jääkaru linna seiklema sattunud.
Siinset teenindussektorit iseloomustabki kõige paremini äärmiselt rahvusvaheline ja elurõõmus seltskond.
Järgmisel päeval külastasime linna ainukest toidu- ja alkoholipoodi. Leidsime riiulitelt vähemalt kaheksa erinevat Põhjala õlut ja olime positiivselt üllatunud – mõnes kodumaiseski poes pole nii eeskujulikku valikut.
Svalbardil on kärakaga olnud alati omamoodi suhe – kuni 2015nda aastani ei tohtinud siin alkoholi üldse tootagi, sest kaevanduste suured bossid ei tahtnud, et nende töötajad ülemeelikuks muutuks ja ühtlasi oleks purjus kaevurid lumehanges olnud liiga hea snäkk jääkarudele. Söekaevurite ohjes hoidmise ajast on siiamaani kohalikel kasutusel alkoholitalongisüsteem, mis limiteerib igakuist alkoholitarbimist. See on umbes kast õlut ja kaks pudelit kangemat näkku. Tegemist on siis sama tähtsa kaardiga kui ID-kaart ning kohalikud kasutasidki seda enda isiku kindlakstegemisel, kui Covidi vaktsiine saamas käisid.
Seejärel seadsime sammud maailma kõige põhjapoolsemasse pruulikotta tuurile.
Seal kuulsime suurejoonelist lugu, kuidas kõige suurem kangelane Svalbardi alkoholiajaloos on mitte keegi muu kui Svalbard Bryggeri asutaja Robert Johansen, kes viis aastat iga kuu järjepidevalt Norra valitsusele helistas ja pinda käis, et bürokraatiarattad käima saada ja lõpuks saarel pruulimiskeeldu muuta.
Robert Johanseni ja Svalbardi suhe sai alguse 1980ndatel, kui temast sai selle saare üks kaevuritest. Pärast 12 aastat kitsastes tunnelites roomamist tegi ta oma karjääris kannapöörde ja läks hoopis Lofootidele lenduriks. Rahutu hing nagu ta oli, sai tal peale 8 aastat ka lendamisest mõõt täis ja ta naases Svalbardi, kus hakkas telefonile kuuma andma. Lõpuks see vaene ametnik, kellega ta kõik need viis aastat telefonis jagelenud oli, murdus ja sündiski Svalbard Bryggeri, mille avamispeole see sama naine aukülaliseks oli kutsutud ja kes lõpuks Robertiga suureks sõbraks sai.
Osad õllenohikud võivad küsida, et miks kutsub hoopiski üks teine Norra õlletootja Mack Brewyery ennast kõige põhjapoolsemaks pruulikojaks, kui geograafiliselt on selleks tegelikult ikkagi Svalbardi Bryggery? Lugu on nimelt selline, et Mack pruulikoda ostis Svalbardi pruulikoja osakuid ja aitab neid logistikaga ning vastutasuks saavad nad enda purkidele jätta lause “The most northernmost brewery in the world”. Et siis selline kaval skeem.
Meie aga jätsime Robertile enda viienda Sparta, et näidata talle midagi, mille peale ta tõenäoliselt veel tulnud ei ole.
Kogu see jutt alkoholist ja põhjapoolsusest oli meid hirmsasti näljaseks teinud ja tahtsime proovida kõige põhjapoolsemat kabanossi, aga paraku pidime lahkuma korisevate kõhtudega, sest Circle K oli juba kinni. Ossikükki tegime selle legendaarse paiga ees ikka.
Järgmisel hommikul lendasime Tromsosse tagasi ja alustasime oma päeva ühissauna ja talisuplusega. Võime uhkusega öelda, et leiliviskamises tegime norrakatele silmad ette, aga jääkümbluses saime neilt ikka räigelt pähe, sest sauna katuselt jäisesse fjordi peakat hüpates neil silm ka ei pilkunud (me suutsime vees olla umbes sama kaua, kui nemad hüpates õhus olid).
Pärast kolasime niisama linna peal, käisime kaltsukates ja trollimuuseumis, varusime suveniire ja Norra juustu, vallutasime Tromso vastaskalda mäetipu, nägime ära Universumi Kõige Väiksema Baari ja lõpetasime õhtu oma kodubaaris. Iga kord kui kinobaaris käisime, siis nägime leti taga ka üht eriti vahvat püsikat, kes baarimuusika taustaks omaette vaikselt suupilli mängis. Olime terve päeva ühte Spartat põues kandud, lootes, et ka viimasel õhtul teda baaris kohtame. Ja nii läkski – kuuenda Sparta kinkisime oma kodubaari lemmikpüsikale :).
Järgmine päev võtsime suuna Hattengisse, kus ootasid meid ees soe põhjapõdrasupp ja kuppelhütid, millest lootsime virmalisi näha. Virmalisi ei näinud, supp oli hea ja kõige tipuks kohtusime eriti muheda laulva sulasega. Kuplites pikutades kuulsime, kuidas ta terve õhtu asjatoimetuste taustaks viisijuppi ümises. Tuli välja, et Hispaaniast Norra kolides on ta leidnud koha, kus tunneb end tõeliselt õnnelikuna ja vile ja rõõm kohe lihtsalt pressivad end tema seest välja. Ja loomulikult oli ta pikalt olnud ka barman. Tundsime, et ta väärib meie seitsmendat Spartat, ehk sellega tulevad vilistades kõrgemad noodid välja.
Peale vihmast 0%-tõenäosust-virmalisi-näha-ööd võtsime suuna enda viimasesse sihtpunkti, milleks oli Senja. Taaskord saime nautida pisut adrekalaksu, sest öö läbi sadanud vihm oli hommikuks teed klaasjaks jäätanud ja mööda käänulisi fjorde mägiteedel sõita oli korralik elamus. Vaated olid seda aga igati väärt.
Nägime Kuradilõua mäestikku ja kõige nunnumat väikest majakat, sõitsime läbi lõputute tunnelite ja pisikeste kalurikülade ja lõpuks nägime ära isegi Norra kullast miljonipeldiku.
Lõpuks käisime ka vaatamas, kuidas elavad Norra huskyd ja sellega küll meie nunnumeeter lõhkes. Oli näha, et huskymees elab ja hingab oma koerte nimel. Kuulsime, et kogukonnas on hetkel kolm perekonda pensileminevate huskyde järjekorras, aga ta ei suuda oma sõpru ära anda ja nii nad oma pensionipõlve tema juures praegu veedavadki. See tegi meil südame alt soojaks ja kaheksanda Sparta kinkisimegi huskymehele.
Õhtuhakul jõudsime oma viimasese ööbimispaika, mis asus väikeses linnakeses nimega Finnsnes, kus toimetab täpselt kaks baari – Otto baar ja Hugo baar. Loomulikult pidime need oma silmaga üle vaatama.
Esmalt astusime sisse Hugo baari. Interjööri järgi aimasime, et tegu on ilmselt roki- ja jalkabaari komboga. Vibe oli õigele väikelinna pubile kohane – alguses vaikne, kuid oli tunda, et õhtu alles võttis tuure üles. Toidukilesse mähitud kaardimakseterminal viitas sellele, et mõni õhtu võib siin päris mölluks kiskuda. Leti ääres vaatas paar ootusärevat meest telekat ja baarman oli sõbralik viiekümnendates härra, kes teadis täpselt, et kes tol õhtul Premier Leagues mängib. Jõime enda joogid lõpuni ja hüvasti jättes mainisime, et läheme nüüd Otto poole – tundus, et see neile väga ei meeldinud – ei tea kas tegu oli väikse rivaalitsemisega või lugesime ise olukorda valesti.
Ottosse sisseastudes tundsime ennast kohe äärmiselt koduselt. Kohalikud perenaised ja peremehed olid kogunenud piljardilaua ümber ja tundus, et mõned neist väga pingutasid võidu nimel ja teistel oli lihtsalt hea meel kodust välja saada ja värsket õhku hingata. Pressisime ennast ühte boothi ja hakkasime uurima, et mis paganama pärast on üks sein täis ajaleheartikleid.
Tuleb välja, et Otto (baari asutaja) on erru läinud semipro jalgpallur, kes on aastate jooksul oma baaritegevusega mitu korda kohalikule linnavalitsusele jalgu jäänud ja linnaga kohut käinud. Põhjus, miks nad nii uhkelt seinale on pandud – vaidlused ja taidlused olid kestnud aastaid ja Otto on mitu korda ka linnavalitsust võitnud. Üritasime Google Translate’iga saada kogu pilti, kuid tehnika päris nii kaugele ka veel pole arenenud.
Nii palju saime aru, et baar avati juba 1989ndal (!) aastal, on muutnud Finnsnesi ajalugu ja saanud tõeliseks kogukonna kooskämisekohaks. Reisi üheksanda Sparta kinkisimegi Otto baari toredatele püsikatele. Paar tükki hakkasid järgmisel päeval Mökut facebookis jälgima, ju siis said meie “bar in Estonia and doing barcrawl in Norway” purssimisest aru… või siis hakkas Sparta meeldima ja otsisid retsepti, hehe.
Reis sai ilusa lõpp-punkti, kui me koju jalutades enda maja kohal lõpuks elus esimest korda virmalisi nägime (ok Veiko oli tegelt varem ka näinud).
Mis sai aga meie kümnendast Spartast… see jääbki igaveseks müsteeriumiks. Ise me seda igatahes ära ei joonud, ausalt ka! Võib-olla said Norra trollid haisu ninna ja nihverdasid ööpimeduses ühe pudeli meie varudest ära, kes teab.
Igatahes võib meie uurimustöö õnnestunuks lugeda ja järgmisel aastal loodame Spartasid juba kuskil teises maailmajaos jagada.
Tervitades
Veiko, Kaarel & Sille-Liis