Märkasime, et mõne aja eest on keelenaise Helju Valsi valvas pilk üle Möku nimesildi libisenud ja meid on pisut leheveergudel analüüsitud. Helju Valsi mõtted keeleliste apsude ja erinevate uudisnimede teemadel on alati väga terased. Nagu pedagoogil, kes parasjagu nahutab üleannetuid koolipoisse, on tal keeleasjades enamasti õigus ja tema argumentatsioon relvitukstegevalt sirgjooneline.
Lubage mul lihtsuse mõttes tuua välja see osa, mis Mökut puudutab :
Sellal, kui Elushetkedes ja paljudes muudes suupistekohtades hakkab päev õhtusse vajuma, teeb Rüütli ja Munga nurgal uksed lahti kõrts mis kõrts, nimeks Möku. Lühike ja konkreetne, «nagu müts vastu lauda», vaimutses Lauri Kinkar, üks kõrtsi omanikke (Tartu Postimees).
Minule on üllatav lühidus, liiati eestimaine, pärikarva, ainult et kuidas küll kõrtsi omanikud (neid on kaks) kohtunikuabi oma nõusse said (pole keelatud alatooni?).
Reklaamis on öeldud, et Möku ootab nutikaid boheemlasi. Nutikus eeldab, et kõrtsist, isegi kui see on lahti 18–3, ei lahkuta nõtkuvi põlvi. Kust siis üldse tulevad sellised tegelased, kes Rüütli-Munga kõrtsi nime õigustavad?
Minu kohvik on Werner. Seal käib tarku tartlasi, kellega on lust arutada möku mõistatust. Kas mökuks sünnitakse või saadakse?
Mis seal salata – ka meile on lühidus, liiati eestimaine, pärikarva 🙂
Täistekst siin : http://www.tartupostimees.ee/?id=233155