Sellel aastal toimuvale järjekorras viiendale Tallinn Craft Beer Weekendile seadis oma sammud ka Möku. Festivali esimesele päevale reedel suundusime see aasta kohe päris suure gängiga. Letitajatest olid esindatud Piia, Mirjam ja Aro, lisaks tulid bossid Sille ja Kaarel.
Pärast üksteise keerukat leidmist Balti Jaama Turult suundusime sööma Telliskivi Loomelinnakusse restorani Kivi Paber Käärid, kus valmistasime ennast ette nii füüsiliselt kui ka mentaalselt, süües kõhud täis. Hea toit ja maitsvad joogid viisid meid kenasti vaibi ja ootusärevus suurenes. Energiliselt seadsime sammud Kultuurikatla poole, võttes ka tee pealt seltsi veteranmöku Tuuli.
Järjekord oli kohale jõudes juba kaunisti pikaks kasvanud. Samal ajal kui teised võtsid sisse koha järjekorras jooksis Aro enda käepaelale järgi Brewdogi baari, mille tulemusena kaotas ta kaasvõitlejad järgmiseks pooleks tunniks. Selle tulemusena otsustas ta teisi otsides alustada juba degusteerimisega. Esimeseks tuli valida ka kohe ikka banger, milleks oli eestimaisee Anderson’s pruulikoja Mr. Anderson, 21,9% 3x Barrel Aged Russian Imperial Stout. Täidlane, tugevalt röstine ning alkoholine. Küll aga oli ainuke võimalus seda maitsta just festivalil. Olles leidnud teised võis kollektiivne degusteerimine käsikäes edasi minna. Selleaastasel festivalil osales 49 pruulikoda, nende seas ka eelmisel aastal puudunud Tuuli lemmik Lervig.
Andsime oma parima töötades nagu sipelgad, kes pidevalt festivali peale laiali jooksid ning uute maitsetega naasesid. Päeva esimest roundi iseloomustasid pigem kergemad ja suuremalt osalt hapud õlled. Huvitavaid maitseelamusi andsid venemaalt Bakunin pruulikoda enda hapu kirsi farmhouse-iga “Took a Wild”. Brewdogi uus hapudele õlledele spetsialiseerunud tütarpruulikoda Overworks oli toonud festivalile “Electric Blue”, Scottish sour-i koos mustikate ja lavendeliga. Tore üllatus oli Soome pruulikoda Coolhead, mille hapud “Bizarre Love Triangle” ja “Salted Licorice Raspberry Sour” sundisid tagasi minema ka teisele ringile. Väga positiivse elamuse saime ka Hiina pruulikojalt Jing-A Brewing Co., mille õlled olid natuke eksootilisemad. “What About Mi?” oli nende segatud fermentatsiooniga riisivein, mis oli vananenud mooruspuu marjadel ning datlitel ja Yě (Cherry) sour, mis oli vananenud prantsuse tammepuus ja kirssidel.
Traditsionaalsematest õlledest jäid meelde Birrificio Italiano / Klanbarrique Itaaliast enda mõnusalt värske pilsneriga “Tipopils” ja Aro suutis leida oma uue armastuse USA-st pruulikoja Bagby Beer näol, mille “Strong Scotch ale Loch Mess” ja “American IPA Dum Dum” maitsesid väga hästi.
Enne teisele roundile vastu minemist täitsime kõhtu väga kirevate foodtruckide valikust. Tuli otsus süüa kamba peale terve lõhe. See oli väga hea otsus…
Teise roundi ajaks oli tuju juba imeliselt kõrgel ning tuli natuke peasid selgemaks raputada. Seda kindlasti ka põhjusel, et teist roundi iseloomustasid rohkem kangemad, maitsekamad ja tumedamad õlled. Venemaalt saabunud nimekas AF Brew ei lasknud endas pettuda ja nende “Lobotomy 2018 Frontal”, viskivaatides laagerdunud imperial stout oli üks parimaid õlusid festivalil. Maitsekad olid ka Itaalia CRAK pruulikoja “Hazelnut Take Me Home” ja Ameeriklaste Coppertail oma “Pistachio Barrel-aged Captain Jack” American stout-iga.
Eriskummalise elamuse andis ka samuti itaallaste Lambrate pruulikoja tekiilavaatides laagerdunud jalapenoga imperial stout, sest kui paljud meist tekiilamekiga õlut ikka maitsnud on. Teistest õlletüüpidest olid parimad O/O apelsinine “Narangi” ja meid lõpus festivalilt ära saatnud eestlaste UJH Man’s Brewery mahlakas DIPA “Royal Mehu Kati”, mille järel suutsime veel mitu korda käia, enne kui meile vapustava elamuse andnud festivalile ja Kultuurikatlale nägemiseni lehvitasime.
