Paarist esimesest Möku nädalast on omajagu mõnusat rääkida nii ühelt kui ka teiseltpoolt letti. Üks seik on mulle aga iseäranis armas. Lubatagu jagada.
Leidsin hommikul kohvimasina kõrvalt kollasele ruudulisele paberile kirjutatud pooliku armastuskirja.
“Kallis Mari!
Ma tahtsin sulle tegelikult öelda, et … ”
… edasi järgnes paar rida pastakajutti, mis enam tähti ei moodustanud, kuigi väga püüdis. Lõpuks jooksis pastakas paberi alla nurka ja sealt ploki äärt mööda maha.
Vastupanu oli lõppenud. Lahing oli kaotatud. Kustumatu tunne Mari vastu ei väljunud seekord võitlusest võitjana. Selge oli aga see, et mees, kes selle kirja Mökus kirjutas, ei olnud kergesti alla andnud vaid osutanud vastupanu viimase veretilgani.
Aitäh sulle, tundmatu autor, selle värvika kujutluspildi eest – kes iganes sa siis ka ei olnud.