Sügis on Möku jaoks üks mõnusamaid aegu. Istud leti ääres, kõlgutad jalgu, tunned rõõmu pimedusest ja tänaval möllavast kirvevihmast. Meel rahuneb.
Sügisesse minek on meie jaoks omamoodi teadlik transformatsioon ja mitte niisama kalendriga kaasa kulgemine. Seekordset hooajavahetust tähistab üks suurimaid õllemenüü muutusi, mida me Mökus oleme ette võtnud.
Lühidalt.
– Kümme uut superõlut. Sellised, mis hoolikalt valitud ja millest me oleme aasta jooksul kõige rohkem ise puudust tundnud.
– Kahes kraanis kaks parimat ja viimase aja oodatuimat tegelast.
Kui sulle istuvad paremini lühiresümeed, siis edasi sirvima ei pea. Tule, kui viitsid, ja vaata ise.
Kui pikemad tekstid erutavad, siis tule kaasa ja vaatame korraks kõigile uutele saabujatele otsa.
*****
Alustame pudelitest.
Hoegaarden on pikka aega olnud meie jaoks suurepäraseks näiteks sellest, et väga korralikku õlut võib otsida ka tuntud brändide hulgast. Kuigi näpuotsatäie koriandri ja apelsinikoorega maitsestatud, on see nisuõlu ilmselt meie esimene puhas, ilma trikkideta weiss. Hägune, vaevuaimatavalt vürtsikas ja aus.
Brewdog on olnud meiega juba aastaid, seega loomulikult on uues listis nende üks viimase aasta üllatajaid meie jaoks ehk Dead Pony Club. Stiililt California pale ale ütleb küll sildil, et virutab humalaga vastu hambaid, aga kardetud pauk jääb tulemata.
Simco, Citra ja HBC humalad loovad jube hea maitsekombinatsiooni ja vähemalt nende jaoks, kes harjunud Punk IPA kibedusega, on surnud poni väga lihtsasti joodav. Ratebeer ütleb Dead Pony kohta 93/100.
Open Windows Open Hills Tiger Baby on Mikkelleri pale ale. See sai algselt pruulitud Tiger Baby kolmanda albumi Open Windows Open Hills auks. Tiger Baby õlu sai aga nii monumentaalselt hea, et seda tehakse endiselt isuga.
Tiger Baby seest tasub püüda üles leida nii sinna pistetud mango kui ka passion fruit. Kuidas, muide, seda viimast kohalikku keelde tõlgitakse? Kirjutasin alguses kire-vili ja see tundus pisut pikantne. Kes esimesena teab, saab ühe kire-vilja õlle maja kulul.
Igatahes. Ratebeer arvab: 95/100. Möku ilmselt kergitaks seda kui kedagi peaks meie arvamus huvitama.
Sierra Nevada Pale Ale on meie mäletamist mööda päris esimene Ameeriklane Mökus. Ja kui juba päris esimene, siis võtsime midagi väga klassikalist. USAs on väikepruulikodade traditsioon Euroopaga võrreldes väga pikk ja sealsest õlleturust kuulub väikestele ja põnevatele ka juba üsna märgatav osa.
Sierra Nevada Pale Ale on tuntud klassikaline pale ale. Piisavalt keeruline, kui on aega süveneda, aga väga hästi tasakaalus ja lihtsalt joodav, juhuks kui ei ole. Humalanohikutele teadmiseks – Magnum, Perle ja kuhjaga Cascade’i. Ratebeer hindab Sierra Nevada pingutusi üsna kõrgelt – 96/100.
Võtsime mõne tumeda ka. Esiteks St. Peters’i Cream Stout. Pehme maitsega, väga shokolaadine stout, mille kohta Ratebeeri kollektiivne hinnag ütleb 96/100.
Teiseks stout’iks, mis meile riiulisse tekib on Mikkelleri Beer Geek Breakfast. See on selgelt hommikusöögiõlu, kuna peamised tuntavad koostisosad on kaerahelbed ja kohv. Ja kohvi on seal tõesti palju. Need, kes kohvi maitset ei hinda, jäägu Cream Stouti juurde. Ülejäänud proovigu järele – auhinnaks maitse, millele Ratebeer on maksimumhindega lajatanud.
Rahulikumaks tagasi minnes, tahtsime kindlasti võtta ligi ka mõne võrdlemisi tasase ja vanema kooli inglise ale‘i. Selleks sai Sheperd’s Neame’i 1698 Celebration Ale. See on igas mõttes üsna turvaline valik – ei püüa piire nihutada ja kannab endas vana hea Inglismaa pikkade kõrtsitraditsioonide hõngu.
Mikkelleri Cream Ale on selle listi ainus tagasipöörduja. Kui me kunagi ammustel aegadel siinkandis esmakordselt tõime Mökusse õllenohiku roteeruva menüü, siis oli selle esimeses koosseisus ka seesama cream ale.
Õllestiilina tähendab cream ale õlut, mis on tehtud pinnakääritamisega, aga käärimine käib palju madalamal temperatuuril kui harilikult. Tulemuseks on ale, milles on pilsneri kergust. Mikkeller ise arvab, et ta ei solvu kui me seda ka pudelist joome. Ratbeer ütleb, et nende arvates võiks see cream ale olla väärt 91 punkti.
Seni Mökus esindamata stillina tuleb Nøgne Ø poolt pruulitud Imperial Brown Ale. Erinevalt Newcastle Brown Ale’ist on selles kõik üle vindi keeratud, alustades humalatest (Columbus, Chinook ja E K Golding). Algselt oli see imperial brown Nøgne Ø ja Nørrebro Bryghus’i koostöö, aga tänaseks on see sellisel kujul vaid Nøgne Ø repertuaaris. Ratbeer arvab, et Nøgne Ø’l on täiuslikkusest vaid väga vähe puudu jäänud – 98/100.
Viimaseks tahtsime võtta ka ühe metsiku pärmiga pruulitud õlle ehk lambic‘u. Selleks sai Mort Subite Xtreme Kriek. Metsiku pärmiga õlled maitsestatakse tihti hästi puuviljaseks või marjaseks ja nagu teadjamad sõnast Kriek välja loevad, on tegu kirsiõllega. Pisut väiksemas pudelis, kui teised (0.25 l) ja päris magus amps.
*****
Ja nüüd kahurid.
Alates täna õhtust on Möku kraanis To Øl’i ja koduste õlleartistide Baltic Frontier ja über-cooli Põhjala mikropruulikoja Valge laev.
Me võiksime tutvustamiseks rääkida Baltic Frontieri puhul kadakamarjast ja astelpajust või Valge laevaga seoses nisust, ingverist ja sidrunist, aga me ei ütle tegelikult midagi.
Me teame, et te teate niigi 🙂
*****
Olgu see nimekiri teejuhiks Möku uute õllede hinge. Ja kui postkastist kuni pühapäevani vastu naeratavate nägude hulgast sobivat kandidaati ei leia, võib vabalt siit midagi valida.