Samaväärselt alkoholiga sisaldub absindis ka kirevat ajalugu ja vastakaid arvamusi selle joogi mõjude kohta.
Oscar Wilde on öelnud, et peale esimest absindiklaasi näed sa asju nii, nagu sa tahad, et need oleks, peale teist nii, nagu need ei ole. Peale kolmandat tuleb aga kõige hullem – näed asju nii, nagu need tegelikult on.
Üldlevinud arvamuse kohaselt on absindi leiutajaks dr. Pierre Ordinaire, kes 18 sajandi lõpus Shveitsis elades valmistas koirohu, apteegitilli ja aniisi baasil joogi, mis oli algselt mõeldud igasuguste tervisehädade vastu. Absindi laiem tootmine sai alguse aastal 1797. Kultusjoogiks saamiseni oli sel hetkel veel mitukümmend aastat aega.
Mis järgmise ca viiekümne aasta jooksul juhutus, pole vist vaja pikalt kirjeldada.
Charles Baudelaire, Paul Verlaine, Arthur Rimbaud, Henri de Toulouse-Lautrec, Amedeo Modigliani, Vincent van Gogh, Oscar Wilde on ainult mõned nimed, keda ülemäärase absindilembusega seostatakse. Ja ega tol ajal tihti Pariisis liikunud ja töötanud meie endigi kunstnikud absindist ära ei öelnud.
Absindijoomise protsess on omaette rituaal.
Meil on ilmselt enamlevinud nö. “suhkru põletamise” meetod – ilmselt sellepärast, et kui mingi joogi või söögi ettevalmistamise käigus leeki kasutatakse, siis on see automaatselt äge 🙂
Absindiklaasile risti asetatud lusika peal on üks joogi sisse kastetud sukrutükk, mis süüdatakse põlema. Suhkur sulab ära ja voolab klaasi, süüdates ka absindi põlema. Meeles tasub pidada, et kui leeki klaasis liiga kaua imetleda, siis põleb suur osa alkoholist ära, jättes alles niisama roheka, aniisi-koirohu-apteegitilli morsi.
Vahemärkusena niipalju, et nö. päris absindilusikal on põhjas augud, mis lubab suhkrul täielikult lusika pealt haihtuda.
Ühesõnaga – daamid ja härrad, talve ja kevade vahele jääva vihmaperioodi lohutusjook Mökus on absint.
Ettevaatust, faktid pärinevad Wikipediast, mitte peast 🙂