Mökuga ja Möku esise tänavajupiga seonduv on viimasel ajal palju jututeemat andnud – et kuidas siis ikkagi peaks suhtuma ja mida arvama.
Me oleme seni suhelnud suvise laienduse loa saamiseks linnavalitsuse ettevõtlusosakonnaga eraviisiliselt ja pole avalikult eriti midagi selle teema kohta kirjutanud. Püüame seda nüüd siis teha, kuna oleks ju tobe kui me ise kaasa ei arvaks. Kes siis veel peaks seda tegema, eks?
***
Kui me Mökut alustasime, olid meile eeskujuks Barcelona, Amsterdami ja Londoni väikebaarid, milles enamjaolt püsti seisvad inimesed ja ruumi väiksus lõid unikaalse õhkkonna. Võõrad inimesed said pika leti ääres tuttavaks, rääkisid üksteisega juttu ja neis kohtades valitsev atmosfäär oli kuidagi eriliselt lahke, soe ja sõbralik.
Kuna Tartus sel ajal domineerinud laudades istumise kultuur sellist vibratsiooni ei tekitanud, oli see lähenemine võrdlemisi uus. Paar päeva peale avamist oli selge, et midagi sai õigesti tehtud, kuna Möku leidsid enda jaoks paljud inimesed ning mitmed kohad, kes peale meid tulnud, on seda sama mujalt pärit mudelit päris lahedalt kasutanud. Möku on aga senini väga paljude inimeste jaoks koht, kuhu nad hea meelega tulevad.
Sel aastal tehti meie tarbeks ümber hooajalise välilaienduse taotlemise kord selliselt, et laiendust on õigus taotleda vaid neil, kes pakuvad süüa. Möku seda ei tee, sest Tartus on palju kohti, mis teevad süüa hoopis paremini ja me ei näe, et me suudaksime Tartu kulinaarset pilti kuigi väärtuslikult rikastada.
See, mida me püüame edasi anda, asub ülekantud tähenduses hoopis teises kohas kui päevapraed, laudkonnad ja investeeringud laes olevasse kroonlühtrisse.
Meie facebooki lehel tekkinud sõprade kommuun koosneb täna ligi 4000 inimesest, kes meie arvamistega kaasa viitsivad mõelda. Seda on ainult natuke vähem kui Põltsamaa linna rahavaarv.
Möku menüüs on enam kui kolmkümmend erinevat õlut – sealhulgas mõned maailma hinnatuimad liigid ning põnevad käsitööõlled.
Me oleme koduks Comedy Estonia vaba mikrofoni õhtutele, mis on siin toimunud juba aastaid ja me oleme väga uhked, et need just meie juures toimuvad.
Möku on üks väheseid Tartu kõrtse, mis on ära toodud Lonely Planet’is, kuhu ennast niisama raha eest sisse osta ei saa.
Ükskõik, kas me räägime Mökus seljakotimatkajatega Austraaliast, vahetusüliõpilastega Jaapanist või tudengiga, kes on just Hiiumaalt siiakanti kolinud, kuuleme peamiselt seda, milline teistmoodi õhkkond Mökus valitseb – kelle jaoks kodune, kelle jaoks uudne ja põnev. Mõnede jaoks ka võõras, aga ega me saagi kõigile meeldida.
Mis seal siis imestada, et selle kõige taustal on väga raske mõista linna ettevõtlusosakonna nägemust Mökust kui väikese tundmatu märulihimulise kamba kooskäimiskohast, mis peibutab inimesi odava alkoholiga ja millel puudub igasugune sisuline perspektiiv.
Selline vaade on lihtsalt ilma pikema jututa igas punktis vale.
Aga samas on nii on väga lihtne mõelda, sest laiem pilt nõuab konteksti süvenemist. Süvenemine nõuab mõtlemist ja mõtlemine, olgem ausad, on raske. Palju lihtsam on puusalt lajatada – nii saab kõige kindlamini varem õhtule.
Mustvalge vaade asjadele ei luba aga näha reaalsust päris nii nagu see on, kuna elu ise on keerulisem ja enamasti hallides toonides.
Ja just see ongi kogu selle vaidluse aluseks. Me püüame vaadata asju objektiivselt ja mitte korrutada silmad kinni, et me ei saa midagi omalt poolt teha. Kõike, mida me hetkel teeme, olgu see menüü või koristamine, saab teha teisiti ning me püüdleme selle poole, et kõik paremini sujuks.
Ettevõtlusosakond aga on valinud mustvalge lähenemise (ja sealjuures selle mustema otsa) – kõik on halvasti ja kogu see linnaelu õõnestamine tuleks kiiremas korras lõpetada või siis vähemalt isoleerida.
Ja muide, juba mitusada aastat tagasi oli kogu see jutt sama moodi päevakorras. Kõrts oli kiriku kõrval, kõik oli pahasti ja tudengid olid rea inimeste arvates punt karistamatuid purjus barbareid 🙂
Eks pealiskaudne silm on juba aegade algusest näinud igal pool ainult seda, mida ta näha tahab.
***
Põhjendusena uuele välialade lubamise korrale laekus vastus Malle Blumenault. Meie lemmiklause sellest kirjast, mis kenasti kogu teema kokku võtab, on see:
“Tänavakohviku eesmärk on pakkuda külastajatele võimalust nautida suve, sööki ja jooki, normaalselt lauas istudes.”
Oodake. Võtame veelkord – “pakkuda külastajatele võimalust … nautida suve … sööki … ja jooki … normaalselt lauas istudes”.
Nii palju kui mulle ka ei meeldi ametnike initsiatiiv püüda meie kõigi eest defineerida, mida täpselt suve normaalne nautimine endas peaks sisaldama (nagu ma aru saan, siis lauda ja praadi), on see siiski üks kõige jaburmaid konstruktsioone, millega meil eales on au olnud tõtt vaadata.
Raske on mõista, miks istudes õlle joomine on olemuslikult ühtäkki tudengilinnas kõrgemalt väärtustatud kui sama asja seistes ajamine 🙂