Komandeeringu aruanne: Vanuatu nakamalid

Vanuatu on Vaikse ookeani saareriik, kus mitte-nii-väga-ammu söödi ehk mõni misjonär või konkureeriv väepealik. Menüü on muutunud ja alates 1969 aastast enam külalisi teadaolevalt ei sööda. Tegelikkuses on minu jaoks tegemist ühe sõbralikuma ja õnnelikuma riigiga maailmas. Õnnelikkus siinkohal ei ole seotud rikkusega, sest Vanuatu on üks vaesemaid riike regioonis.

Vanuatu kultuuri üheks osaks on kava baarid. Kava on kohalikus keskkonnas looduslikult hästi kasvav taim, mille purustatud juur veega segades või närides paneb pea mõnusalt sumisema, teeb sind hulga sõbralikumaks. Kõrvalmõjuna kerge tuimestus huultes, nagu oleks äsja hambaarsti juures käinu, on alguses ehk õllesõbrale harjumatu. Kava on nii populaarne, et alkoholi joomist pigem ei peeta tavaliseks ja enamus eelistab odavamat alternatiivi.

IMG_6950 (1)
Kava taim Espiritu Santol talus

Nii nagu mõistliku ja targa õlletarbimise juures, ei ole ka kava joomise mõte siiski purju jääda ja seetõttu ei näe inimesi kunagi seda ka üksi poe ees kallutamas. Kava baare kutsutakse kohalikus keeles nakamalideks. Need on enamasti õuehoovid, kus edevamates saab varju all merevaadet nautida. Sildid baari nimega viitavad küll ainult sellistesse, kuhu on võimalik ka mõni välismaalane meelitada. Tõelisi nakamale leiab aga igaltpoolt – nurgatagustest tänavatest, esmapilgul kahtlastest sisehoovidest ja külavahe taludest. Olles ise Vanuatul teist korda, leiab koolitatud silm tõelise kohaliku nakamali ülesse väikse värvilise säästupirni järgi. Lamp on hoovi sissepääsule riputatud ja süttib umbes 6-7 ajal õhtul, kui kõik nakamalid korraga avavad.

Üks meeldejäävamaid Kava baaride külastusi oli Norufi külas, Malekula saarel. Kuna Vanuatu on äärmiselt turvaline ja sõbralik riik, siis õhtune jalutuskäik külas toob alati uusi sõpru ja palju üllatusi. Sedakorda sättisime ennast esimesse ettejuhtuvasse külasse lihtsalt aega surnuks lööma. Omamata suuremat plaani, tahtsime lihtsalt näha kuidas kohalik elu läheb.

Esimene nakamal oli avatud juba 5 ajal õhtul. See oli bussipeatuse sarnane putka rehvivahetuse kõrval. Alguses läksime küll vaid teed küsima, kuid 1 kava shot hiljem kohtusime juba kohaliku kuulsusega, kelle pilti olime näinud Air Vanuatu lennuajakirjas. Maailm on väike. Peale kohaliku kooli ja kalurieluga tutvumist sattusime nakamalide kiirteele, kus õhtuhämaruse saabudes avati neid sisehoovides lausa 4 järjest. Ühes oli alles õhtune Kava valmimas ja otsustasime selle tegemisele kaasa elada. Söögiks pakuti meile kohalikke pähkleid ja kavat sai selles baaris tarbitud koguni kaks. Pärast 5-ndat kavat oli küll soov jätkata kõigi külaelanikega tutvumist, aga ka sellel joogil on oma piir.

IMG_7053 (1).jpg

Kava hind on kõikides nakamalides sama – seda nii pealinna kuulsamas, kus kohalik poliitiline eliit käib ja kus koalitsioone moodustatakse ning laiali saadetakse, kui ka vihmametsa serval asuvas väikse laua-baaris. See muudab inimesed nakamalides võrdseks ja nii kohalik rikas ärimees, seljakotimatkaja Eestist, poliitik kui ka kohalik talumees on kavat juues võrdsed.

Mida me sellest õppisime?

  • Esiteks – maitse pole oluline, sest kava maitseb umbes samamoodi, nagu supilusikatäis tuhka veega segada.
  • Teiseks – õiges kodubaaris oleme me kõik võrdsed. Kui keegi tuleb külla kaugemalt või lähemalt, siis on meil ainult hea meel teada saada kuidas neil läheb.

Mis põhiline, baar on koht kus vanad ja uued sõbrad saavad kokku. Valitud seinavärv või hoolikalt sätitud sisekujundus mängib olematut rolli. Hea baari teevad inimesed.

IMG_7052 (1)
Uhkeid silte kohtab vaid üksikutel baaridel. Enamikel piisab väiksest säästupirnist.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: