Texas Ranger

Möku õllenohikute menüü uus lisand on Texas Ranger. Jah, ma tean küll, millele mõte esimesena jookseb, aga keskendume habemete, laiade kaabude ja stiilsete keretäite asemel korraks õllele 🙂

Texas Rangeri joomine algab ettevaatlikult klaasi valamisest. See on nii tume, et jäi mulje nagu see neelaks valgust enda ümber ja eiraks nii mõndagi tiheduse ja massi kohta käivat füüsikaseadust. Lisaks on tal klaasis selline väljanägemine, et tahaks viisakusest mokaotsast tere öelda.

Kui isu täis vaadatud, võiks korraks nina sisse pista ja tõmmata sealt sõõmu lõkkesuitsu, vürtsi ja Clint Eastwoodi macho-westerne.

Mis maitsesse puutub, siis tihti teoretiseeritakse selle üle, milline õlu millise toiduga hästi kokku sobib. Texas Ranger’i puhul seda küsimust enamasti ei teki, kuna see on ise terve õhtusöök. Mida muud saabki öelda õlle kohta, mis tundub kontsistentsilt selline, nagu seda saaks hammustada. Maitses tunneb igaüks  just neid asju, mida ta tunneb, aga kõige tähtsam aisting saabub moodsa hilinemisega nagu peaesineja oma kontserdile.

Chilli.

Ja see on üks mõnus saabumine. Mitte selline, mille peale tahaks veeklaasi järgi haarata või politsei kutsuda, aga mõne sekundi pärast saad sa aru, et ta on kohal. Peaesineja on laval, rokib ja nii hää on, et suu veab naerule.

About the author

Comments

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: