Absint

Absint või siis “la fée verte” (roheline haldjas) nagu sellele joogile ajalookirjanduses mõnikord viidatakse, on aniisimaiguline ja üsna kange jook, milles alkohilisisaldus jääb vahemikku 45-74%.

Samaväärselt alkoholiga sisaldub absindis ka kirevat ajalugu ja vastakaid arvamusi selle joogi mõjude kohta.

Oscar Wilde on öelnud, et peale esimest absindiklaasi näed sa asju nii, nagu sa tahad, et need oleks, peale teist nii, nagu need ei ole. Peale kolmandat tuleb aga kõige hullem – näed asju nii, nagu need tegelikult on.

Üldlevinud arvamuse kohaselt on absindi leiutajaks dr. Pierre Ordinaire, kes 18 sajandi lõpus Shveitsis elades valmistas koirohu, apteegitilli ja aniisi baasil joogi, mis oli algselt mõeldud igasuguste tervisehädade vastu. Absindi laiem tootmine sai alguse aastal 1797. Kultusjoogiks saamiseni oli sel hetkel veel mitukümmend aastat aega.

Absindi massiline tarbimine Pariisis sai väidetavalt alguse sellest, et 1840. aasta paiku hakati absinti serveerima Prantsuse sõduritele malaaria raviks. Neile hakkas see ravim väga maitsema ning nii sattus absint ka Pariisi kõrtside menüüdesse.

Mis järgmise ca viiekümne aasta jooksul juhutus, pole vist vaja pikalt kirjeldada.

Charles Baudelaire, Paul Verlaine, Arthur Rimbaud, Henri de Toulouse-Lautrec, Amedeo Modigliani, Vincent van Gogh, Oscar Wilde on ainult mõned nimed, keda ülemäärase absindilembusega seostatakse. Ja ega tol ajal tihti Pariisis liikunud ja töötanud meie endigi kunstnikud absindist ära ei öelnud.

Absindijoomise protsess on omaette rituaal.

Meil on ilmselt enamlevinud nö. “suhkru põletamise” meetod – ilmselt sellepärast, et kui mingi joogi või söögi ettevalmistamise käigus leeki kasutatakse, siis on see automaatselt äge 🙂

Absindiklaasile risti asetatud lusika peal on üks joogi sisse kastetud sukrutükk, mis süüdatakse põlema. Suhkur sulab ära ja voolab klaasi, süüdates ka absindi põlema. Meeles tasub pidada, et kui leeki klaasis liiga kaua imetleda, siis põleb suur osa alkoholist ära, jättes alles niisama roheka, aniisi-koirohu-apteegitilli morsi.

Vahemärkusena niipalju, et nö. päris absindilusikal on põhjas augud, mis lubab suhkrul täielikult lusika pealt haihtuda.

Pariisi või siis Prantsuse meetod absindi joomiseks algab samuti lusikale asetatud suhkrutükiga. Seda ei kasteta aga klaasis märjaks ega süüdata põlema. Selle asemel tilgutatakse suhkrutükile jääkülma vett, mis seguneb klaasis absindiga ja moodustab valge piimja joogi. Enamasti lisatakse vett umbes kolm korda rohkem kui on klaasis absinti.

Ühesõnaga – daamid ja härrad, talve ja kevade vahele jääva vihmaperioodi lohutusjook Mökus on absint.

Ettevaatust, faktid pärinevad Wikipediast, mitte peast 🙂

3 comments

  1. Mitu tiivapaari sellel Mökus pakutaval rohelisel haldjal on kah? Siis teab, kas julgeb proovima tulla v6i ei:)

  2. Meil selleks nädalalõpuks mitut erinevat varutud – nii ühe kui mitme tiivapaariga 🙂

  3. Ma ei tea, kas see on tõsijutt või olen valesti aru saanud milleski, igatahes olen kuulnud, et paljudes riikides on roheline haldjas keelatud
    Aga vot, kui seda mökus pakutakse, siis olen küll külaline, palju üks klaasike maksta võib?:P

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: