Kallis Mari!

Paarist esimesest Möku nädalast on omajagu mõnusat rääkida nii ühelt kui ka teiseltpoolt letti. Üks seik on mulle aga iseäranis armas. Lubatagu jagada.

Leidsin hommikul kohvimasina kõrvalt kollasele ruudulisele paberile kirjutatud pooliku armastuskirja.

“Kallis Mari!
Ma tahtsin sulle tegelikult öelda, et … ”

… edasi järgnes paar rida pastakajutti, mis enam tähti ei moodustanud, kuigi väga püüdis. Lõpuks jooksis pastakas paberi alla nurka ja sealt ploki äärt mööda maha.

Vastupanu oli lõppenud. Lahing oli kaotatud. Kustumatu tunne Mari vastu ei väljunud seekord võitlusest võitjana. Selge oli aga see, et mees, kes selle kirja Mökus kirjutas, ei olnud kergesti alla andnud vaid osutanud vastupanu viimase veretilgani.

Aitäh sulle, tundmatu autor, selle värvika kujutluspildi eest – kes iganes sa siis ka ei olnud.

About the author

Comments

  1. Hej. Eile käisin selles toredas paaris ja tegin paar-kolm õlut ja mõne muu napsi. Kui aga koju jõudsin, avastasin, et iPodi enam pole. Kui keegi leidis või nägi, kes leidis, võiks mulle meili teel teada anda. Tack : )

  2. Tegin huvi pärast selle lehe lahti ja mis ma näen – pöördutakse justkui otse minu poole:)
    Tervitades
    Mari

  3. Nojah, nüüd kui adressaat teada, on vaja veel välja selgitada, kes autor oli. Mari, püsi lainel, küll leiame 😀

  4. See suur, et asja kah. Tähendab, loba siis.

    Sõbranna leidis toredat vaimustust Carl Jung’i sõnadest: “The meeting of two personalities is like the contact of two chemical substances: if there is any reaction, both are transformed.”

    Mina muidugi nägin selles mõttes liiga palju teda ennast (põhjusta ma ei hoiaks ju teda inimnimekirjas, kellele anda vimpel … nii pea kui selleks muidugi võimalused avanevad).

    Ma siis kohe takka “õiendama”, et kas ta nüüd ükskord ometi mõistab, kui suur on tema [sotsaal]ökoloogiline jalajälg?!!

    Mõne sujuva hetkega omandas väljend uue kuju – “mökuloogiline jalajälg” – mille olemuslikku tähendust pidin ma seletama 80ndate lõpul jooksnud multika, “Jänku Saba”, abil (seal läksid siis jänkulapsed muusikakoolist kaduma).

    “3 kindlat, 8 kahvatud, 3 kindlat, 8 kahvatud, jne jne jne” – selline oli siis detektiivi leitud rada, mille jätsid maha klaver ja neli jänkupoissi.

    Ah, see kõik on nii kereeeeruline, ju jääb!! Pole inimene ise see õige asi, hindama oma mökuloogilist jalajälge.

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: